Niisiis, kui sul on eesmärk, siis on sul sees värk, mis aheldab meest.
Siiski sa teda hoia ja ära hoiata teisi ta eest.
Sa saad vabaks, kui unustad ammugi lõppenud peod.
Meenuta, mida kord tähendasid su sõnad ja teod.
Roosad väiksed hiired mu deliiriumis pesitsevad.
Kuldsed päiksekiired minu ahastust valgustavad.
Ma söön sõnu ja kõrvale vihavat viina ma joon.
See on mõnu nii veider, nii vajalik traditsioon.
Õhtuti ma vaatan lakke ja ma rahastan leeki, mis lõõmab mu peas.
Hommikul ma olen kass ja siis ma ahastan. Pilti ma kokku ei vea.
Niigi mul puudub eesmärk. Ma olen mees ärklikorruse alt.
Keegi elab mu pea peal, vaatab mu, sea, peale sealt ülevalt.
Ja ta tahab, et minulgi hakkaks veel kunagi hea.
Ta teab, mida ma vajan. Ma ise ju seda ei tea.
Õhtuti ma vaatan lakke ja ma rahastan leeki, mis lõõmab mu peas.
Hommikul ma olen kass ja siis ma ahastan. Õhtuni, kui hakkab hea.
Valge viina joomine on hingepuhastus, sest unub, et hing on sul must.
Ainus, mis jääb meelde, on kassiahastus. Ta sööb läbi lihast ja luust.
Oi ai äu
