Isane alge mu sisimas mul ütleb, et mul on vaja oma jõudu demonstreerida.
On vaja tappa, on vaja vallutada, et maailma paremini ära mahtuda.
Veel mingi alge on minu sees, ta ütleb, et soolikaist ja verest mul läheb süda läilaks.
Ja ta ütleb, kas sa ei leia, et automaat seljas mudas roomata
on küll jube mehelik, kuid pole kuigi arukas.
Ja ta ütleb: "Sõdi, sõdi, sõdi selle eest, et sa ei peaks enam iial sõdima.
Ela, ela selle nimel, et ka su lapsed võiksid rahus elada."
Et enam kunagi kõrvu ei kanduks see muusika.
Sõjavälja muusika, vägivalla muusika.
Mul peas on aru, ja tema ütleb mulle: kui poleks sõdu, siis poleks langenuidki.
Kõik elus oleksid ja saanud järglasi, ja meid oleks neli korda rohkem.
On vaja tappa, et reguleerida, et meid ei oleks siin ilmas liiga palju.
Sest meile meeldib, nagu teate, kontrollimatult paljuneda.
Seda räägib minu mõistus, aga mul on ka süda.
Ja süda ütleb: "Sõdi, sõdi, sõdi selle eest, et sa ei peaks enam iial sõdima.
Ela, ela selle nimel, et ka su lapsed saaksid elada."
Ma tahan veeta kallima kaisus õhtuid teleka ees.
Ma tahan juua sõpradega õlut ja rahus teha tööd.
Ja tahan rahus võidelda selle eest, et maailm saaks kord paremaks paigaks.
Ja üldse tahan, et minu elust oleks rõõmu inimestele.
Ei tahaks kuidagi, et mind kunagi mäletataks johmaka sõjasangarina,
kelle elu suurim tegu oli, et ta purustas kümne vaenlase kolbad
püssipäraga ja lõi ühele täägi silma.
Sõdi, sõdi, sõdi selle eest, et sa ei peaks enam iial sõdima.
Ela, ela selle nimel, et ka su lapsed saaksid rahus elada.
Vägivallast, mis mu sees, saab minu muusika,
et enam kõrvu ei kanduks vägivalla muusika.
