Veel ei rebene igavik
Kuigi on rohtunud rajad
See mis meid tagasi kutsub
On isade vere kaja
Veel ei roosteta igemed
Hoidvad mis irevil hambaid
Veel ei unustus varjuta
Silmi kus hingelõõm ergab
Veel ei rahune inimhing
Ihudes muistseid teri
See mis neil mõõkadel mustab
On ammu voolanud veri
Võib-olla lahinguis kohtume veel
Endiste aegade säras
Reetureilt südamed õgime seest
Iidsete irvete pärast
Seilame kättemaksude merd
Tallame tahtlikult tapluste teid
Seni kui soontes meil voolab veel verd
Võõraste surmad toetavad meid
