hallid müürid, külmad, vihmamärjad
kuskil sügavuses keegi ootab
mõtleb, vaatab ja ta ümmargused silmad
teavad, täna pole mõtet loota
ja kui jälle on öö käes
jäänud vaid üksainus viis
krigisema ta pähe
ja kui jälle on öö käes
jäänud vaid üksainus viis
seda polegi vähe
hallitavad ülevalt ta peedid
katus sajab läbi sügiseti
seespool seinu silmad teleriga
helendavad katkemata kolmekesti
