Virgus ta videvikus
„rkas aovalges
Sìndides soerdiks
Suveks ning talveks
Virgus ta veres mul
Keerdudes kosmoseks
Låi ta nii ennast
Loodule lisaks
Såi ta sind sågedaks silmist
Såi ta sul sìdame seest
Våi v¤¤rdusid veretææst
Mida m¤letab metsik (Manatark meenutab)
Kes kìll kuulaks
Selgust tooks Kui mitte tema (meie)
Kes kìll kuulaks me roosteitku
Hììdu hingest
Teaks me tundeid
Måistaks meeli
Kui mitte
œrgolev ìks
