Väärikas hingepuu on vääritu käega
Pilbasteks purustet ja jäänud vaid vare
Hingetuks imetud on kõlvatu väega
Rüvetatud häbitult me maaema pale
Kõnnumaal kõledal kui kaaren vaid kurdab
Tuulte eest varju ihu ei leia siit
Leina eest lohtuma siia ei tulda
Miski ei meenuta me kunagist hiit
Aplate sugu kui ahnusest lämbub
Itku ei kosta kui kääpasse vaob
Uhkuses riisutu siis tühiseks kärbub
Uduna ja tolmuna see tuulde nüüd kaob
Siunatud saanud see aplate sugu
Võõras neil sõna ja võõras neil lugu
Verises kastes vindub muld
Puhkeda saab jälle paik mis on püha
Täituda rahuga ja valguda väega
Looduse laulus ning metsade mühas
Aastaid ja sadu küll võtab see aega
