Kivi kivile kõmatas
Viha vaia ta virutas
Müüri murdu ta murendas
Raiu raiska ta ribadeks
Rebi maha müüri murdu
Kuradi kivine kirstu
Müürid seisavad vaikides tuimalt
ega austust ei avalda seinad
pühapaigale rajatud julmalt
iga kivi on õhkamas leina
Veel kiiskamas tummalt kolm ava
kuhu peadpidi müüri said maetud
mehepojad, kes öösiti sala
lõhkusid seinad, mis kurjast said laetud
Müürid maha, üks-kaks-kolm
selja taha jääb vaid tolm
Siis kui kuu on kasvanud priskeks
ja tal julgust on pimedust lüüa
üks hing rahu otsides viskleb
teine seinasid kraapida püüab
Kolmas ahelaid kolistab aplalt
ja kui vahel ka aega jääb üle
kive katuselt sikutab vapralt
klaase seal kriipides katkestab küüned
Aina edasi kisklevad pinged
aastast aastasse rahutus tüürib
Alles asu siis annavad hinged
kui kord lõplikult langevad müürid
