Piikide lainesse sukeldun hooga
tahe on kindel ja meeltesse voogab
Kallima silmapaar taamale uhtub
suudluse maitse mu huulte pealt kustub
Vereaur hoomatav pruunistab õhu
ratsu veel viseldes teed ette lõhub
Vihajõud raudsena liigutust suunab
ihu vaid vahetuid käskusid kuulab
Piikide laine mu pea kohal sulgub
valu veel pole ja püsib ka julgus
Käsi ei tõuse, kui tahtmine käsib
vereta tugevaim lihaski väsib
Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik
sama külm ja kartmatu on ka minu pilk
Ustaval ratsul piikide vastu põrutand
Mälestus minust kangastub jää peal verena
Tunded kõik hääbuvad, lahtuvad mõtted
valu on kadunud, rahutus lõpeb
kõrvus veel lõputut vaikust on tunda
Vaikides vaibun ma kodumaa mulda
Suudluse maitse taas pesa teeb suule
kauguses terendab silmapaar ruuge
Rahustav mõte ei tundugi sõge -
küll kohtan neid kunagi teisel pool jõge
