Kolm, kaks, üks, null? põhjatus laotuses tähtedekett, kosmosse sööstab me
Kanderakett. kaks, üks, meis startides pakitseb õud, meist vabaneb maakera
Külgetõmbejõud. hõbejalt läigivad meie skafandrid, meist maha jäid atmosfäär,
Ookeanid, mandrid. tundmatus kauguses rohetab emake maa. akvamariinsinist värvi
On kraatrites kuupind, teleekraanilt ma tervitan sind. koduplaneedile niipea me
Naasta ei saa. üle mustava tühjuse kui pärlikee helendava trassina jookseb
Linnutee. igav nii maastik, kraatrite suud, nii kaunis, nii kohutav näib meile
Kuu. illuminaatorist näha võib üksteist tähtede taustal apollo 11. on reede ja
Juulikuu kuueteistkümnes päev. päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,
Vaikivad huuled, kuid sisemus karjub. võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei
Näe. hõbejalt läigivad meie skafandrid, meist maha jäid atmosfäär, ookeanid,
Mandrid. tundmatus kauguses rohetab emake maa. akvamariinsinist värvi on
Kraatrites kuupind, teleekraanilt ma tervitan sind. koduplaneedile niipea me
Naasta ei saa. illuminaatorist näha võib üksteist tähtede taustal apollo 11. on
Reede ja juulikuu kuueteistkümnes päev. päiksekiired meist jätavad tumedad
Varjud, vaikivad huuled, kuid sisemus karjub. võib juhtuda, et sinitaevast me
Enam ei näe.
