Aias vaikne kik, puus ei kahise,loodus virgub taas koidu eel.Mulle htud
need Moskva lhisteljvad kallimaks kikidest.Veereb je voog eemal
raugena,helgib hbekuu sinkjal veel.Klab, vaibub laul kuskil
kaugemalnendel vaiksetel htutel.Kullake, miks pead mornilt
painutad,milleks pilku peidad mu eest?Raske knelda, raske
vaikidakigest sellest, mis sdames.Varsti puhkeb koit, tuhmub
thistee,mulle ainult ht tota veel.et sull` htud need Moskva
lhistelmeelest iial ei unune.
