Ah see elu veniv magus viin
Ükskord siiski haljaks muudab meele,
Kärgatab kord ikka sõnamiin
Mida kaua kantud on all keele.
Äkki kätte võtad nüri noa,
Nüsid katki kanged kaelasooned.
Määrid ära helevalge toa,
Seinte peale jätad mustad jooned.
Läbi häbi punaudu näed
Hardaid nägusid, mis alla laskund.
Üle nende tahad tõsta käed.
Lahtub viha selle ilma vastu.
Ah see polnud viha, polnud viin,
Pakkus ilm ka hääd ja mõndki mõnu.
Ikka endas sündis, paisus piin,
Rängad rüngad rääkimata sõnu.
Kaks korda oli tarvis sind:
Kui sündisid ja kui maeti.
Kaks korda armastati sind:
Kui sündisid ja siis kui maeti
