Tuulest kantud rannale ja laineist puhtaks pestud
Sõnad valged lehel, katkematus reas
Kui ka küsid millest? Sellest mis on tehtud
Ma ei otsi vastust, tead ju isegi
Päevast päeva ootan imet, aga see ei sünni
Mõnel rasekel hetekl olen käinud siin
Päike, kuu ja tähed mind ei hoia kinni
Miks ei saa siis lahti sellest madalast
Küsi vanalt mehelt, ta on rohkem näinud
Kas ta tunneb seda, millel pole äärt
Aastad mida kannad, teed mis oled käinud
Olgu sinu hinnaks, nad on seda väärt
Keegi veel ei oska mõõta kadnund aja hinda
Tema ikka omasoodu jätkab oma teed
Alles siis, kui jalg ei tunne enam kindlat pinda
Ärkab torm ja segi paiskab hädamere veed
Kui on aga elust endast võetud viimne valu
Algab päikseloojangul ka minu ümbersünd
Kannan hinges üksindust, mis uuristab mu ihu
Kuni leiab pilu, millest välja poeb
Kauge kaja teiselt kaldalt jälle siia kandub
Meri vaikib, tasa kohisevad veed
Aga silm see otsib laeva, mis ehk siia randub
Enne kui mu elu neelanud on need
