Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles
sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle
Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla
ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla
Eks sa isegi tead et ma tunnen su ihu igal pool ära
su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära
sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve
sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve
Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu
Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning sa jälle lööks silmad maha
Sest tookord sa olid nii noor, et ma heitsin su näole suuli
nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli
Ja su silmade põhjast kerkis siis surmale kullast ringening sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda su hinge...
